E - R: 9:00 - 17:00
+372 602 3080
A. Weizenbergi 4, 10150 Tallinn, Estonia

ARTIKLID


Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt18709/domeenid/www.arkaadiapuhastuse.ee/htdocs/administrator/components/com_sppagebuilder/helpers/sppagebuilder.php on line 156

Vanasti kojamees...

Mitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne tähtMitteaktiivne täht
 

Keskööl tuikus koju, oma keldrisse, kojamees Tihhon, kahmates tasakaalu säilitamiseks kinni kõigist teeäärsetest hekkidest ja puhates kaua postide najal.

Tema õnnetuseks oli noorkuu aeg. «Aa! Vaimse töö proletaarlane! Luuaasjanduse eritead­lane!» hüüdis Ostap, nähes kägarasse vajunud kojameest.

Kojamees kukkus jämeda ja kirgliku häälega mõmisema, nagu vahel keset öövaikust hakkab järsku hoogsalt ja aga­ralt häälitsema valamu.

«See on kongeniaalne,» ütles Ostap Ippolit Matvejevitšile, «aga teie kojamees on ikkagi väga labane inimene. Kas võib rubla eest ennast nii täis lakkuda?»

«V-võib,» lausus kojamees ootamatult.

Kojamees kuni 1917. aastani oli Venemaa keisririigis tähtis tegelane. Kusjuures poliitiline tegelane. Ei olnud sugugi kerge pääseda kojamehe ametisse. Võimsad majaomanikud hoidsid ülal spetsiaalseid „kojameeste korpusi“. Neid juhtisid „komandörid“ – vanemkojamehed. Neile omakorda allusid nooremad. Mõnda maja teenindasid enam kui kümme vanemkojameest, kellele allus sadakond nooremat. Vanemkojamehi peeti mõnes mõttes ülemvalitsejateks. Luuatööd nad ise ei teinud vaid korraldasid ja teostasid nooremate töö järelvalvet, saades palka 40 rubla.

Nooremad – need olid üldiselt terved, mitteeakad talupojad, kes tööotsingul olid kolinud linna. Elasid nad kojamehe moodi, enamuses ilma pereta, omamoodi artellis. Süüa tegi neile „emake“, vanemkojamehe naine. Nooremkojameestele usaldati vähemvastutuserikkaid tegevusi. Näiteks pidi ta isiklikult kontrollima, et korstnapühkija peale korstnate pühkimist sulgeks enda järel pööninguakna, mille kaudu ta katusel käis. Hommikust kuni õhtuni kojamehed koristasid tänavaid, hoove, treppe ja kandsid laiali küttepuid nendesse korteritesse, kus ei olnud keskkütet, vanne ja lifte. Palka said nad 18-20 rubla. Kui keegi elanikest ei näidanud kojamehe suhtes üles piisavat viisakust, siis tasuti talle niiskete puudega ja needki toodi hilinemisega. Peale ettenähtud palga teenisid kojamehed elanikelt jootraha mitmesuguste täiendavate teenustega: vaipade kloppimise, suvemajja kolimisel pakkide sidumise ja asjade kandmise, pööningule pesukorvide kandmise ja muu taolise eest. Elasid nad kokkuhoidlikult, korjasid raha külale, kus elas nende pere. Lisasissetulekuna olid „tervitused“ jõulude, ülestõusmispühade puhul. Nad teadsid kellel millal on nimepäev ja siis käidi õnnitlemas. Selliste õnnitluste eest ei antud ainult jootraha, vaid kostitati ka viina ja sakusmendiga. Paljud nende hulgast püüdsid riietuda linnarahvale kohaselt, hangiti kroomsaapad, pintsak, vest, pehme villane sall.

Kojamehed nimetati ametisse eranditult politsei teadmisel ja nende kohta seati sisse vastav arvestuskaart. Muuseas, igal ametimärgil oli politsei registreeritud number.

Peaaegu kõik kojamehed töötasid „koputajatena“, mille eest (korraliku töö puhul) saadi politseivalitsusest 5-10 rubla kuus, mis oli arvestatavaks lisaks nagu ka samast saadud preemiad „aasta töötulemuste eest). Majade elanikud sellist tegevust aimasid, sest see oli igapäevane praktika riigis, seetõttu püüti oma kojamehele heameelt valmistada, et see ei tõstataks küsivustavusi. Reeglina, „luuatöö“ tsehhi esindajad olid küllaltki uhked ja kättemaksualtid, pidades oma ametit „väga tähtsaks“. Loomulikult!

Muide, kui majja tuli uus elanik või võeti tööle uus teenija, siis vanemkojamees igakülgselt uuris isiku minevikku: käis uue elaniku või teenija eelmistes elukohtades, hankis teavet, koostas iseloomustuse ja seejärel kandis politseis ette isiku usaldusväärsusest.

Videviku saabudes valve öökojamees, varustatuna vile ja numbrimärgiga, mis tõendas, et ta ei ole „valekojamees“ vaid kõige õigem, sulges suure lukuga õueväravad, läks paraadtrepile ja jälgis hoolikalt möödujaid. Tundmatutelt, kes soovisid siseneda majja, küsis, kuhu ja kelle juurde suunduvad, võis ka uurida sotsiaalset tausta, visiidi eesmärki… Otsustas: sisse lasta või „väravalt tagasi saata“. Muide, päeval, kui sissepääs õue oli vaba, oli päevastel kojameestel-valvuritel kohustus „mitte lubada usaldusalusele territooriumile“ leierkastimängijaid ja käsikaubitsejaid ning jälgida, et ei viidaks välja asju ilma elaniku saateta. Aktiivne öövalve kestis keskööni. Siis pandi värava ette lai puust pink, kuhu istusid või heitsid pikali valvekojamehed, niikauaks kuni neid ei äratanud hilinenud elaniku kellalöögid. Et koju pääseda, andis taoline pullerdaja (vaatamata auastmele või –kraadile) sisselaskmise eest majja, järelikult omasse korterisse, väikest altkäemaksu (10-20 kopikat), aga mõnikord ka kogu rubla. Kojamees pidi alaliselt elama temale kinnistatud territooriumil ja tema „kamorkas“ oli mehhaaniline kell nimega „kojamees“ või rippus kelluke.

© 2024 Arkaadia Puhastuse OÜ. Kõik õigused kaitstud.

Otsing