Adhesioon on molekulaarjõududest (adhesioonijõududest) tulenev eri materjalidest kehade pindade või eri tüüpi osakeste (molekulide või aatomite) üksteise külge kinnijäämine.

Adhesiooni näited on adsorptsioon, seisuhõõrdumine, kleepumine ja tahkiste märgumine.

Adsorptsioon on pinnanähtus, mille puhul vedeliku või gaasi molekulid kogunevad molekulaarsidejõudude (van der Waalsi jõudude) toimel tahke keha pinnale. Ainet, mida adsorptsiooni käigus eemaldatakse, nimetatakse adsorbaadiks; ainet või keskkonda, mille piirpinnal adsorptsioon toimub nimetatakse adsorbendiks.

Tänu adsorptsioonile püsib hõõrdepindadel õlikelme, kuid selle paksus sõltub hõõrdepinna materjalist, õli viskoossusest ja temperatuurist.

Seisuhõõrdumine (inglise static friction) on hõõrdumine vastaspindade vahel nende liikuma hakkamisel.

Tahkis ehk tahke keha on keha, mis on tahkeks olekuks nimetatavas agregaatolekus. Tahkiste tunnuseks on võime avaldada erinevalt gaasidest ja vedelikest vastupanu nihkedeformatsioonile: tahkiseid iseloomustavad suured nihkemooduli väärtused.

Tahke oleku korral mõjuvad molekulide vahel tugevad seosejõud, nii et nad saavad üksteise suhtes ainult võnkuda.

Enamiku ainete puhul on tahkise tihedus suurem kui vedeliku ja gaasi oma. Tuntud erandiks on jää, mis on vedelast veest väiksema tihedusega.

Märgumine on pinnanähtus, mille puhul vedelik jääb molekulaarjõudude tõttu tahke aine pinnaga ühendusse, ehk toimub vedeliku laialivalgumine. Märgumise ulatus sõltub adhesiooni- ja kohesioonijõu vastastikuseist suhteist.

Kui märgumine toimub näiteks vee ja klaasi vahel, siis mittemärgumine esineb näiteks elavhõbedakuulikese liikumisel mööda põrandat, viimasel puhul ületab elavhõbedakuuli kohesioonijõud põranda ja kuulikese vahelise adhesioonijõu.